|
so:text
|
Hobused käisid sammu, valides kõige lopsakamaid rohumaid. Pan Michaśi setukas ei teinud väljagi oma koormast, milleks oligi just pan Michaś, ja kui ta mahlakale rohumättale sattus, jäi ta seisma, laskis oma karvased kõrvad longu ning hakkas rahulikult keha kinnitama. Sellistel puhkudel ei pendeldanud mitte üksi pan Michaśi jalad, vaid kogu ta keha vajus ettepoole ja ta oleks üle hobuse pea uperpalli rohule lennanud, kui poleks lakast kinni haaranud. Kuidas see lakk küll hobuse järele lõhnas! Ja kui kare ja tihe see oli! (et) |
