|
so:text
|
Pärast sõda pääsesid mustanahalised esinejad lavale nüüdseks juba mitmerassilise publiku ette, kus nad said publikus olevatele kaasa tundvatele ja "vandenõusse pühendatud" pealtvaatajatele silma teha. See tundub tänapäeval rassistliku ja solvavana, kuid tegu oli kaitsehuumoriga ning lisaks normaliseerus selle abil afroameeriklaste vaba osalus meelelahutuskultuuris võrdlemisi kiiresti. Orjanduse jätkumist toetav publik naeris rõhutute, s.o mustanahaliste üle, et kinnistada oma poliitilist ja majanduslikku positsiooni ülemrassina, samal ajal kui mustad, keda pilgati, mängisid farsi ja stereotüüpidega kaasa ning hakkasid selles lausa osalema, ise samal ajal valgeid esitusnüanssidega osavalt pilgates. Telgi-show'd olid seega omamoodi sõjatsoon, see huumor oli räme, solvav, agressiivne. Kõike seda tehti ju ettekäändel, et see on "lihtsalt nali", ja nii võideldi paljud rahvuspoliitiliselt tähtsad valupunktid läbi kabareelaval. (et) |
