|
so:text
|
Edithi puhul oli tõeline armastus kulgenud märkimisväärselt sujuvalt. Mrs Shaw oli oma eelaimdusele järele andnud, nagu ta ise väljendus, ning oli abiellumist igati tagant õhutanud, ehkki see jäi allapoole ootusi, mis paljudel tuttavatel Edithi suhtes olid olnud, kuna ta oli ju noor ja ilus pärijanna. Ent mrs Shaw teatas, et tema ainus laps peab abielluma armastusest — ning ohkas rõhutatult, just nagu oleks tema ise oma kindraliga mingitel muudel põhjustel abiellunud. Mrs Shaw pidas antud kihlust isegi romantilisemaks kui tema tütar. Muidugi oli Edith sügavalt ja tõsiselt armunud, ent ta oleks siiski eelistanud korralikku maja Belgravias kogu sellele maalilisele elule Corful, mida kapten Lennox kirjeldas. Edith teeskles, et just see osa jutust, mis pani Margareti särama, tekitas temas värinaid ja võbinaid: osalt muidugi selle pärast, et talle pakkus lõbu lasta oma õrnal armsamal ennast ümber veenda, ent osalt selle pärast, et igasugune mustlas- ja rändurielu oli talle tõeliselt vastumeelne. Ent kui keegi oleks tulnud kena maja ja ilusa mõisa ja uhke tiitliga lisaks, oleks Edith ikkagi kapten Lennoxi külge klammerdunud, kuni kiusatus kestis, ent selle lõppedes oleks ta ilmutanud mõningast halvastivarjatud kahetsust, et kapten Lennoxi isikusse polnud koondunud kõik soovitud omadused. Selles osas oli ta täielikult oma ema tütar: too oli teadlikult abiellunud kindraliga, tundmata mehe vastu midagi enamat kui austust tolle iseloomu ja positsiooni suhtes, ning kaebles siis vaikselt, ent järjekindlalt oma raske saatuse üle, mis sundis teda abielluma inimesega, keda ta armastada ei suuda. (et) |
