|
qkg:contextText
|
Kui Hannes sõduritesalgast möödus, oli tal korraga kummaline tunne, nagu ei oleks see enam seesama tuttav tänav, mida mööda ta viimasel ajal nii tihti oli käinud. Võõrana ja arusaamatuna mõjus kõik — koolimaja välisseinal rippuvad hiiglasuured habemikkude pildid, võõrakeelne kõne ja laul tänaval, kus ta sel tunnil oli harjunud nägema rahulikke pühapäevariietuses perekondi jalutamas, ja võõras: ning vastik bensiinihais, mis raske pilvena hõljus linna kohal, mürgitades selle õhku. See toores hais käis võõrastega igal pool kaasas, see oli niisama pealetükkiv, kõikjale hiiliv ja kõike nuhkiv kui need ise — see tungis tubadesse, see imbus riietesse ja seda hingati kopsudesse. (lk 6) (et) |
