|
qkg:contextText
|
Dolly Parton kulutas pool tundi sellele, et igaühel kätt suruda, ja pärast ütlesid inimesed üksteisele "Issake, ta on tõesti kena," just nagu, noh, just nagu ta ei oleks pidanud seda olema. Olukordades, kus on palju võõraid, me käitume avalikkuses teatud viisil, mis vihjab viisakale salalikule vaenulikkusele. Me oleme reserveeritud. Me vaatame toas ringi, otsides lõkse ja ohte. Me tunneme end ebamugavalt, seistes silmitsi saja võõra näoga. Dolly astus sisse oma ulja eheda isiksusega ja pühkis kogu selle paranoia heatahtlikkuse puhanguga minema. Pärast seisid kõik ja tundsid, kuidas pea natuke ringi käis. (et) |
