|
qkg:contextText
|
Ta ei kaevelnud kunagi selle uskumatu reisikorralduse üle ega, niivõrd kui mina mäletan, isegi maininud seda kordagi. Otse vastupidi, see paistis teda ergutavat. Ta armastas elevust ja iga rongisõit oli talle õnnemäng. Niipea, kui ma sain küllalt vanaks, et ratsmetega hakkama saada, olin mina tavaliselt see, kes läks koos temaga Concordi jaama ja sitis kaarikuga tagasi koju. Ta ei tahtnud kunagi lahku enne, kui viimasel minutil, ja ta rehkendas seda, laste lastel üheskoos vaadata, kuidas rongi suitsupilv lähenedes nähtavale ilmus - veel mõne miili kauguselt -, kui rong läbi metsa Concordile lähenes- Siis, sõltuvalt meie teatest ja nähtavasti ka mingist keerukast peastarvutusest, valis ta hobuse sõidukiiruse. Aeg-ajalt, kuigi mitte tihti, jäid ta šansid liiga napiks või tuli teel ette viivitusi, ta kaotas endaga sõlmitud kihlveo ja jäi rongist maha. Kui seegi ei paistnud teda heidutavat. Isa leppis enamiku asjadega, nagu need tulid ja läksid. Ta kehitas õlgu ja ütles mulle, et ta kasutab aega ära, et lasta endal habet ajada, lugeda ajalehti ja paari raamatut, mis tal alati kaasas olid, nii et ta ei jää millestki ilma ja aeg ei lähe üldse raisku. (lk 12) (et) |
