|
qkg:contextText
|
Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse. Ja enne kui mu vaarema jõudis nohki ütelda, oli Tita siia ilma tulnud, otse köögilauale, lõhnade keskele, mida levitasid keev oasupp, liivatee, loorberilehed, koriander, keedetud piim, küüslauk ja, muidugi mõista, sibulad. Nagu võib arvata, oli teatud laks vastu tuharaid täiesti ülearune, sest Tita nuttis juba sündides, võib-olla sellepärast, et tema oraakli kohaselt oli selles elus abielu talle keelatud. Nacha jutustas, et võimas pisaratevool olevat sõna tõsises mõttes tõuganud Tita siia ilma, ujutades üle köögilaua ja põranda. (et) |
