|
qkg:contextText
|
Esimesel jahmumisviivul oli ta mõelnud, et Tõnu on purjus ja peab teda mõneks oma tüdrukuks. Samas aga sulas tõrkumisunne suudluse pehmesse survesse, õigemini imestusse, et ühed huuled võivad nii mahlakad olla ja tema vastupanu — nii et Maie oli ikka üritanud vastupanu? — langes rohmakalt varrelt nagu õietops ja õis ning lehtedega vars olid eraldi, nagu poleks nad kunagi kuulunud kokku. Nagu Maie oleks mõistuseta olend. Langemishetkel välgatas veel imestus, et kuidas Tõnu suu on küll Iigo omast nii palju suurem, ja seal oli ka teine imestus, et miks ta ei kutsu Tõnut korrale. Poja huuled olid pehmed nagu saiataigen ja Maie kerkis nendega kaasa. Ta ei osanud äkitselt enam ema olla. Ta mõtles — või mõtles nüüd tagantjärele? —, et Tõnu tüdruk peaks õnnelik olema, tal on selliste huultega poiss. (et) |
