|
qkg:contextText
|
Ärkasin pimedusse ning mingisse nõrka hubisevasse valgusesse, mis võis tulla kaminast ja küünlaleegist. Selles valguses segunesid hägusad värvid ja varjud, looklesid puusuitsu vined ning kuskil kaugel nagu nirises ja sulises vesi. Kuid isegi see soe ja pehme teadvusele tulek oli mu vaevaga virguvatele meeltele liiga raske, ma panin peagi silmad kinni ja vajusin jälle kuhugi ära. Viivuks ma vist mõtlesin, et olen tagasi teispoolsuse väravas, kus liiguvad nägemused, kostavad pimedusest hääled ja tõde tuleb valguse ning tulega. Kuid siis ütlesid mu valutavad ja muljutud lihased ning metsikult valutav käelaba, et ma olen ikka veel maapealses ilmas, hämaruses minu kohal ristuvad pominad aga tulevad samasugustelt inimolenditelt, nagu ma ise olen. (lk 13-14) (et) |
