|
qkg:contextText
|
Lõpuks pidi Oroonoko siiski üle vaatama oma maa, maja ja talle määratud töö. Ent vaevalt oli ta jõudnud orjade elurajooni, mis iseenesest juba väikest linnakest meenutab, kui neegrid jätsid töö pooleli, tulid välja teda uudistama ja nägid, et ta oli seesama prints, kes suurema osa nendestki sinna kanti orjaks oli müünud; ning sügavast lugupidamisest suurte inimeste vastu, iseäranis kui nad neid tunnevad, ning üllatusest ja imetlusest, mis neid teda nähes tabas, heitsid nad kõik end Caesari jalgade ette ja hüüdsid valjusti oma keeles: "Elagu kuningas! Kaua elagu kuningas!" Ning tema jalgu suudeldes austasid nad teda kui jumalat. (lk 38) (et) |
