|
qkg:contextText
|
Aastakümneid hiljem nendib teravpilkne Madis Kõiv: "See käepigistus oli ta hinges püsinud sügavalt ja sellest ta üle ei saanud ega tahtnudki saada."* Tõepoolest, Stalini käepigistus ühtaegu hoidis ja hukutas akadeemikut. Ning määras ka tema suhtumise Eesti iseseisvumisse. Tunne, mis "40 kirja" järel ajendas Naani kirjutama kaebust EKP Keskkomiteele**, polnud vaen ega veendumus valikus, vaid sama käepigistusega verre süstitud hirm. Hirm tuleviku ees. (lk 183; * Madis Kõiv, "Kohtumisi ja kõnelusi Gustav Naaniga", Looming 4/2011, lk 564; ** Vt Valdur Ohmanni saatesõnaga publikatsiooni: Gustav Naan, "Mõtteid ideoloogilisest situatsioonist", Tuna, 2005, nr 3, lk 96–104) (et) |
