|
qkg:contextText
|
Tuba oli pimedavõitu, lämbe ja luitunud, ühest nurgast kiirgas kuldset valgust. Valgusallikaks oli tilluke küünlataht. See ujus ringi õliga täidetud plekist suitsukarbis, mis oli tõstetud ajahambast puretud puuletile. Valgussõõris nõjatus käsipõsakil letile trullakas tugeva kondiga talupiiga, suu paokil. Masajalgne vene sõdurpoiss naaldus ristisjalu letile ja sõrmitses kitarri, millel oli kolmteist keelt. Mõlemad noored jälgisid ükskõikselt võõraid tuppatulijaid, kes oma kimpsud-kompsud sisse tassisid, tekid põrandale maha laotasid ja ahju ümber kohad sisse võtsid. Sõdurpoiss ümises laulda ka siis, kui piloot tüdrukuga silmitsi seisma jäi, nahkjopi lumest puhtaks kloppis ja seinal rippuvat telefoni väntama asus. (lk 16) (et) |
