|
qkg:contextText
|
Miks see väike jonnakas hääleke meie peas meid nii koledasti piinab?" küsis ta, lastes pilgul üle laua ümber istujate libiseda. "Kas ehk sellepärast, et ta tuletab meile meelde, et me elame, et me oleme surelikud, et meil on oma individuaalne hing — millest me vaatamata kõigele ei julge loobuda, kuid mis paneb meid tundma end närusemalt kui miski muu? Ent kas pole see jällegi valu, mille läbi me end sageli kõige teravamalt teadvustame? Lapsena on kohutav tõdeda, et sa oled kogu maailmast eraldi seisev olend, et mitte keegi ega mitte miski ei tunne sinuga kaasa valu kõrvetada saanud keele ja marraskil põlvede pärast, et su valud ja vaevad on läbini sinu enda omad. Veelgi kohutavam on vanemaks saades tõdeda, et mitte ükski inimene, kui väga me teda ka ei armastaks, ei hakka meid iial lõpuni mõistma. Meie oma mina teeb meid ütlemata õnnetuks, ja sellepärast me kibelemegi nii kangesti sellest vabanema, kas pole? Mäletate erinnüseid? (et) |
