|
qkg:contextText
|
Just selleks oligi mulle antud nägemisvõime ja vägi, mis rahva silmis olid maagilised. Sellest kaugest merega kaitstud kindlusest pidi tulema kuningas, kes ainsana suudab Britannia vaenlastest puhastada, anda talle toibumisaega; kes ainsana viimse roomlase Ambrosiuse järel peatab sakside terrorilained ja ühendab maa vähemalt lühikeseks hingetõmbeajaks. Seda olid mulle näidanud tähed ja kuulutanud tuul: mina olen see, kelle läbi see teoks saab, olid mu jumalad mulle ütelnud; selleks olin ma sündinud. Nüüd, kui ma oma jumalaid võisin veel usaldada, oli tõotatud laps eostatud; kuid lapse pärast — minu pärast — oli surnud neli meest. Tollel mässaval tormiööl ja draakonitähe mõtliku pilgu all oli surm tundunud igapäevase asjana ning jumalad olid mind lausa nähtavana iga nurga peal oodanud. Kuid nüüd — mida oli näha tormijärgses hommikuvaikuses? Noormeest, kelle käsi on vigastatud; kuningat, kelle himud on rahuldatud; naist, kellel algab patukahetsus. Meil kõigil oli aeg mälestada surmasaanuid. (lk 9) (et) |
