|
qkg:contextText
|
Hirm, et temaga võib jälle sama häda juhtuda, valdas teda ka nüüd, kui ta püüdis meeleheitlikult keskenduda koogi võõba valmistamisele. Teda heidutas kristallsuhkru valevus, ta tundis, et nüüdsama võtab valge värv ta meelte üle võimust, ilma et ta suudaks seda takistada, ja toob esile pimestavvalgeid kujutluspilte lapsepõlvest, kui teda valgesse rõivastatult viidi maikuul Neitsi Maarjale lilli asetama. Ta oli kõndinud keset valgeis riideis tüdrukute rivi altari juurde, mis oli täis valgeid lilli ja küünlaid ja mida valgustas valge kihelkonnakiriku aknast tulvav valgus. Iga kord kirikusse minnes oli ta unistanud, et ükskord astub ta seda teed mehe käevangus. Ta pidi tagasi tõrjuma selle ja kõik muud mälestused, mis talle haiget tegid — oli vaja lõpetada õe pulmakoogi võõba tegemine. Ülima ponnistusega asus ta selle kallale. (lk 22) (et) |
