|
qkg:contextText
|
Nende sõnadega suutis Tita leevendada ema Elena pahameelt. Ta oli pannud palju hoolt sõnasse "emme", lausudes selle õigel hetkel ja sobival hääletoonil. Ema Elena oli arvamusel, et sõna "ema" kõlab halvustavalt, ja nõudis tütardelt juba maast-madalast, et nad tema poole pöördudes ütleksid "emme". Ainus, kes tõrkus või hääldas sõna sobimatul toonil, oli Tita, mistõttu tal tuli lõputult kõrvakiile taluda. Aga kui hästi see tal nüüd välja kukkus! Ema Elena tundis rahuldust mõttest, et nüüd ehk õnnestub tal oma kõige väiksema tütre kangust murda. (lk 9) (et) |
