|
qkg:contextText
|
Annabella raputas pead. Mees oli ära olnud tunde, päevi, aastaid. Üksinda istudes oli Annabellale korraga pähe tulnud, et kuni selle päevani, mil ta Crane Streetile läks, polnud ta oma elust tundigi üksi veetnud, nii et inimesi tema läheduses ei olnud, ükskõik, kas majas, aias või väljasõidul, ikka oli keegi tema juures olnud. Viimase tunni aja jooksul istus ta ja vaatas üle jõe ning päikesest üleujutatud küngaste poole kerkivate väljade suunas ja üksindus kohutas teda. Talle tundus, et ta on sattunud teisele planeedile. (lk 193) (et) |
