|
qkg:contextText
|
Uskumatu abielu, see mees veel kahetseb seda. Miks peaks üpris rikas mees, kes võiks valida kõigi Lääne-India ja arvata võib, et ka paljude inglise plikade hulgast, abielluma...?" - "Miks arvata võib?" küsis teine hääl. "Kindlasti." — "Miks ta siis peaks abielluma lesega, kellel pole pennigi hinge taga, ainult see varemetes Coulibri? Vana Cosway olevat tapnud orjade vabastamisega seotud sekeldused? Mõttetus — mõis käis alla juba aastaid varem. Ta jõi ennast surnuks. Seda tuli tihti ette, kui - noh, olgu. Ja kõik need naised! Annette ei võtnud mitte iial midagi ette, et meest ohjeldada - ta kannustas teda. Sohilastele iga jõulu ajal kingitused ja naeratused. Vana tava? Mõned vanad tavad oleks parem unustada ja matta. Tema uus mees peab palju raha magama panema, et see maja elamiskõlblikuks teha - katus laseb läbi nagu sõelapõhi. Ja siis veel tall ja tõllakuur, pime nagu põrgu, ja teenijamajad; ja see kuue jala pikkune madu - ma nägin teda viimane kord oma silmaga, kui ma siin käisin, ta oli kemmergu prill-laual kerasse tõmbunud. Kas ma ehmusin? Ma karjusin appi. Siis see kohutav vanamees, kellele ta siin peavarju annab, tuli kohale, ise naeru käes köökus. Ja mis puutub kahesse lapsesse, siis - poiss on idioot, keda hoitakse vaatepiirilt ja mõtetest eemal, ja tüdruk läheb minu meelest sama rada - ta nägu on sünge!" (lk 13-14) (et) |
