|
qkg:contextText
|
Üldiselt ei jäänud aga kaartidest siiski kuigi palju tähelepanu üle ning me saime istuda kamina ees jääkarunaha pikal valgel karval, vaadata vastu karu pead toetatud pildiraamatut või lihtsalt lobiseda üksteisega kuni teretulnud uneajani. Üsna sageli juhtus aga, et lord Montdore või Boy Dougdale, kui ta parajasti seal oli, loobus bridžimängust, et meid lõbustada. Lord Montdore luges valjusti ette Hans Anderseni jutte või Lewis Carrolli mõnda raamatut ning selles, kuidas ta luges, oli midagi, mis pani mind salajasest piinlikkusest nihelema, aga Polly lebas, pea karu pea peal, ja ei kuulanud minu meelest ainsatki sõna. Palju hullem oli aga see, kui Boy Dougdale organiseeris peitusemängu või sardiinid - kaks mängu, mida ta väga armastas ning mida ta mängis minu ja Linda meelest "toobbedalt". Sõnal tobe oli selliselt hääldatuna omaette tähendus meie keeles, kui me (Radlettid ja mina) väikesed olime - kuid alles pärast Lektori loengut saime aru, et Boy Dougdale ei olnud tookord mitte niivõrd tobe kui liiderlik. (lk 18) (et) |
