|
qkg:contextText
|
Poisi sarnakas nägu leemendas higist. Iga kord enne rakkesse asumist käis tolmune käsivars mehhanilise liigutusega üle higipisarate, litsudes need laiaks ja pühkides laubale ilmunud niiskuse kõrvade poole, kust see siis läbi tolmu jahu väänlevate ojakestena allapoole nirises. Pleekinud trussikud, õigemini — pleekinud narmendav kalts poisi niuete ümber ei jõudnud kõiki neid niresid kinni püüda, takistamata jätkasid nad teekonda poisi reitel ja jämedatel verekomudest mühklikkudel säärtel. Aga kui palju seda märga kivitassija nahk ka immitses, ei suutnud see ometi maha pesta paksu tolmukorda, valge kivi ja musta turbapuru segu, mis kleepuva kihina kattis ta keha, tema turja, reisi ja sääri, samuti juukseid ning kulmukarvu. (et) |
