|
qkg:contextText
|
Sestap laulab ta edasi nagu tänavalaulja, andmata endale aru, et laulda võib ka teisiti. Rõhub lihtsameelselt oma käredale, kuid sellegipoolest vapustavale kontraaldile, mis muide klapib hästi tema lapselikult mossis ja rõõsa röövlitüdruku näolapikesega. Ent just sellist, nagu ta parajasti on - jumal teab kust soetatud talle liiga pikk kleit seljas, lainesse sättimata kastanikarva salkudega, üks õlg justkui pesukorvi raskuse all madalamal kui teine, karvaude huule kohal jämedast puudrist valge -, publik jumaldabki. (lk 28-29) (et) |
