|
qkg:contextText
|
Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus vastupandamatu, kuid selle asemel otsustas ta oodata. Nad olid teineteisele otsa vaadanud võibolla ainult korraks, aga seda kuidagi ühemõtteliselt. Joonas ei olnud tavaliselt kunagi kindel teiste inimeste tunnetes, enamasti luges ta võõraid emotsioone poolikult või koguni vastupidiselt. Tõesti, alati võis ju kogemata valesti aru saada, alati võis ju eksida. Väga harva juhtus, et kellegi teise tunded tabasid teda kuidagi otse, vahetult. See mõjus peaaegu ehmatavalt. Mingi hirm ja igatsus sundisid naeratama: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. Aimdus sellest, mis tuleb, ja kindel veendumus selles, mida ei näe, on igasuguse usu alus, ja usk oli midagi, mida ta sel hetkel ihkas. (lk 13-14) (et) |
