|
qkg:contextText
|
Rahvakunsti arengu seisukohalt omasid selle perioodi vaibad erilise koha. Eesti rahvakunsti spetsiifiliseks jooneks on rahvarõivaste tugev potentsiaalne ülekaal muu ainelise rahvakunstiga võrreldes (vaibad, puidutööd jne.). Möödunud sajandi lõpul aset leidnud rahvariiete asendumine linnarõivaga halvas valdavama ja sisuliselt olulisema osa eesti rahvakunsti arengus. See protsess toimus nii kiiresti ja massiliselt, et tekitas üldise rahvakunsti hävingu mulje. Ometi ei riivanud see rahvavaipade arengut. Pigem vastupidi. Koos elutingimuste paranemisega hakkasid kattevaibad talupoja interjööris etendama suuremat osatähtsust. Nad muutusid puhta kambri, pererahva elutoa lahutamatuks sisustusosaks. Kasvas vajadus ka dekoratiivsemate sõidu- ja saanivaipade järele, kuna need muutusid jõukama talupojakihi rikkuse tunnuseks ja uhkustamise esemeiks. Tekkinud olukord stimuleeris vaipade edasist kunstipärast arengut. Tõsi, linna maitse ja väikekodanlikud maitsesadestused, mis immitsesid teatud määral ka maakangrute töödesse, andsid ennast järjest enam tunda. Ometi ei vaibunud rahvalooming ning eesti rahvavaibad rikastasid värskendava, elujaatava allikana veel käesoleva sajandi esimesel veerandilgi eesti rahvakunsti. Rahva ammendamatu fantaasia tõi kaasa üha uusi lahendusi ja loomingulisi suundi. (lk 12-13) (et) |
