qkg:contextText
|
Sügavalt hinge tõmmanud, haaras ta esimese linnu ja käänas sel kaela kahekorra, nagu oli palju kordi näinud Nachat seda tegevat, kuid ta käed olid nii õrnad, et vaene vutt ei surnud, vaid, pea külje poole rippu, tuigerdas haledalt kaeveldes mööda kööki. See vaatepilt oli õudne! Tita mõistis, et surmamisel ei tohi nõrkust ilmutada: tappa tuleb kindla käega, et mitte suurt valu teha. Sel hetkel mõtles ta, kui hea oleks omada ema Elena jõudu. Tema tappis kiiresti, haletsuseta. Kuigi... kui järele mõelda, siis mitte. Titaga oli ta erandi teinud, teda hakkas ta tapma lapsest peale, tegi seda piskuhaaval ega andnud lõpphoopi. Pedro ja Rosaura abiellumine oli murdnud Tital nagu vutilgi pea ja hinge, ning et vutt ei tunneks samu piinu mis tema, tegi Tita talle otsustavalt ja kiiresti lõpu peale. Järgmistega oli lugu lihtsam. Tal pruukis vaid ette kujutada, et vutil on poolpehme muna pugusse kinni jäänud ja et tema, haletsedes lindu, vabastab ta järsu liigutusega sellest piinast. Lapsena oli ta palju kordi olnud ennemini valmis surema, kui hommikueineks kohustuslikku mainitud poolpehmet muna alla neelama. Ema Elena sundis teda seda sööma. Tita oli tundnud, nagu oleks ta söögitoru kõvasti sulgunud ja mingit toitu alla ei lähe, kuni ema Elena andis talle kõrvakiilu, mis nagu imeväel klimbi kurgust kõrvaldas, ja muna libises alla ilma igasuguse vaevata. Nüüd oli ta rahulikum ja järgmiste lindudega tuli juba oskuslikult toime. (lk 32) (et) |