|
qkg:contextText
|
"Noh!" lausus mees kergemal toonil. "Meie noorpaar tegi selliseid rumalaid ja riskantseid tempe: kord ronisid mäe otsa, siis jälle läksid mõnele järvele purjetama; jõudsin otsusele, et neil on vaja kedagi, kes nende järele valvaks. Ja mul oli ka täielik õigus; mu onu ei suutnud neid kuidagi ohjas hoida ja kuueteistkümnel tunnil kahekümne neljast hoidsid nad teda paanilise hirmu all. Nähes, et neid ei saa mingil juhul omapead jätta, otsustasin, et minu kohuseks on neid mitte enne silmist lasta, kui olen oma silmaga näinud, et nad Plymouth'is kenasti laevale lähevad." (lk 39-40) (et) |
