|
qkg:contextText
|
Ebaõnnestub tal aga midagi, siis kaldub ta kergesti panema seda süüks oma isikule, oma võimete, puudusele, sest tema ümbrus otsustab tavaliselt nii. Kui lapsel midagi ei õnnestu, ei suuda vanem tihti hoiduda alahindavaist märkustest, nagu: "mis sa hakkad tegema, kui sust asja ei ole", "küll sa oled üks käperdis", — "sa oled ju päris loll", — "päris saamatu" jne. Ja ometi oli lapsel ainult liiaks vähe kogemusi ja vilumust — ta ei olnud saanud oma võimeid küllaldaselt harjutada. Sellased märkused jäävad talle aga südamesse. Kuidas võiks see olla ka teisiti! Temaga võrreldes paistab ju vanem inimene nii targana, küll see juba teadma peaks, milles seisab ebaõnnestumise põhjus. (lk 16) (et) |
