|
qkg:contextText
|
Vaene Bountykene, kes kannab endaga igal pool kaasas oma kroonilist soolepõletikku ja vältimatut piimapudelit. Kui temalt see tulipunasevalgekirju mask maha pesta, jääb järele leebelt arukas nägu peremeheta koera hellade silmadega, ja süda, mis on valmis armastama keda tahes, kes vaid ta enda tiiva alla võtab. Kurnatud rängast tööst ja haigusest, toitub ta üksnes piimast ja keedetud makaronidest, ent leiab seejuures jõudu laulda ja tantsida neegritantse kakskümmend minutit järjest. Lavalt tulles kukub küll kui niidetult sinnasamasse kulisside taha maha, jaksamata minna garderoobinigi... Pahatihti lebab see õbluke keha nagu surnu tee peal ees ja ma pean lämmatama endas haletsuse, et mitte kummarduda, ta üles korjata, abi kutsuda. Ametivennad ja vana lavameister piirduvad elutarga noogutusega: (et) |
