|
qkg:contextText
|
Sedasi jah. Mul oo meeles, et mõelsime, et kui saaks ainult mehele, siis oleks elu korras. Et oleks ommetigi keski, kelle õla pääle pääd panna. Et oleks üks siid ja sammet puha. Säh sulle nüid. Põle siidist ja sammetist õhkagi, ja olgu nad olemata, ega hooligi. Sul ikke oli parem õnn, said prouaks. Mina sain ainult Gröönroosi. Mis ta oli, kandimehe poeg, vähe vigane kah, jalad käisid vinka-vänka all. Oma kodu põlnd tal ilmaski olnd. Mis tast oleks võindki tulla. Kui ta isa ää sures, ei jäänd sellest muud järgi kui kirves, habemenuga ja viiul. Viiul jah. Aga ma ütlen sulle, mu jaoks oli ta hää nõnnasamagi. Oli ta misuke tahes, mitte ainumast päeva ei annaks ma ää. Ta ju magas teistega ka, küll sa tead. Igasugu litsisi oli. Ja jõi ja mürgeldas ja pärast nuttis. Vahel ma mõelsin, et nüid ta oo mulle nii hirmsast haiget teind, et surm ka ei saa änam hullem olla. Ta oli mu jaoks mitu korda nigu surnd, sedasi ma vähemalt mõelsin. Ja mitte ühte hääd sõna ilmaski, ei miskit saadanama õlga pää panemiseks. Vahel oleks sellest küll olnd. Aga tead, kui ta siis ikke tagasi tuli ja sääl laua otsas istus ja laki ja pigi ja viina järgi haises. Ja ma sain vähemalt ta räbalaid ja kaltsusi pesta. Ta oli ja ta elas. Aga nüid. (et) |
