|
qkg:contextText
|
Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti videvikutundi pidada ega mahedat päikeseloojangut vaadata. Kolhoosi täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende kabjaraudade ja krihvinaelte pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas esimehel kere täis ning põrutas: "Või temal pole hobust vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi talliks kohendatud rehealuse poolpimedasse rehetuppa, istus seal ajahambast järatud pingile ja sirutas sõnnikused kummikud välja. Tundis, kuidas tuline viha temas kees inimese vastu, kel jätkub võimu ja väge suurte hingetute rauakolakate ostmiseks, aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud kapjadega jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks silmad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes. (et) |
