|
qkg:contextText
|
Lo oskab loomi näha. Kord ringreisi ajal Pärnus kõndisid ühel hommikul hotelli õues kalkunid. Oli varakevad, õu mudane, osalt veel jääs. Ema. kalkunid olid justkui unised, nad astusid virilalt, peenelt, aga isakalkun kõndis kindlalt. Ja Lo'l, kes neid aknast jälgis, tekkis kohe kujutlus millest nad omavahel räägivad. Emakalkunid: "Kui vilets, kui halb, kui mudane!" Aga vana isakalkun põrutab järsu, terava sisselöögiga: "Pole teil häda midagi!" — See on näide, kuidas Lo oskab loodusest leida materjali rollide kujundamiseks. (et) |
