|
qkg:contextText
|
Aeg venis. Leegid panid mu silmad valutama. Valu käelabas aheldas mind mu kehasse. Mu vaim oli halvatud, pime kui surnu. Tabasin sosinaid, liikumatult seisvate uniste valvurite mõttekatkendeid, tähenduseta nagu nende hingamine, nahkrüü kahinat või metalli kõlinat, kui nad aeg-ajalt tahtmatult liigutasid. Ent rohkem mitte midagi. See jõud ja võim, mis mulle tol ööl Tintagelis oli antud, oli minust välja voolanud koos selle jõuga, mis oli tapnud Brithaeli. See oli minust lahkunud ja, ma arvan, töötas edasi naise kehas - Ygraine'i kehas, kes kindlasti selsamal hetkelgi magas kuninga kõrval tollel süngel, vihase merega ümbritsetud Tintageli poolsaarel kümme miili lõuna pool. Siin ei saanud ma midagi teha. õhk, tihe kui kivimüür, ei lasknud mind läbi. (lk 22) (et) |
