|
qkg:contextText
|
Vaat mis temaga eluajal juhtus. Purjuspäi kihutas teine ratsa tulise teldri seljas suure hooga kiviväravasse. Oli hea põrakas mees, värav oli madal: unustas kummardada, ja raksatas otsaesisega vastu värava põikpalki, nii et vajus kuklaga vastu sabarihma, ja niiviisi selili viiski erk hobune ta väravast läbi majatrepi ette. Ma tahaksin teada, kas on maailmas õpetatud otsaesist, mis niisugusest vopsust poleks koost lagunenud. Onu aga, igavene mälestus talle, küsis toibudes ainult: "Kas värav on terve?" (IV vaatus, 8. stseen, lk 63) (et) |
