|
so:text
|
See on muidugi klassikaline teismeliste nartsissismi tunnus: arvata, et maailma lõpp on sattunud just tema ilmaletuleku aega. Peaaegu kõik ängistust tundvad ja Camus’d lugevad seitsmeteistaastased neiud leiavad lõpuks oma rööpa. Kuid lõplikult ei ole minu keskkooliaegne globoklaustrofoobia seniajani haihtunud ja mõneti on see isegi süvenenud. Mind ei ahista niivõrd sõna otseses mõttes ruumikitsikus, kuivõrd jäägitu iha metafoorse ruumi järele, vallapäästmine, pagemine, omamoodi piiritu vabadus. (et) |
