|
so:text
|
Hämmastaval kombel — või hoopis loogiliselt — tajun kontakti arhailise kultuurikihiga Kauksi Ülle "Taarkas" ja "Pekos". Traditsioonilisest draamavormist hoolimata hoiavad ehe murdekeel ja regilaul, keele mälu ise alal elutunnetust ja maailmakirjeldust. Nõnda sai kirjutada vaid autor, kelle enda igapäevakeel ongi seesama näidendis kujutatud võistu laulvate baabade keel. Ja kõige väärtuslikum, et see keel ja elutunnetus elab, muutub, suhestub tänapäevaga — murre või rahvalaul pole autorile museaali, valmis kultuuriprodukti esitamine, vaid ta tarvitab seda, loob selles, sulandab sellesse tänapäeva nähtused, mõisted ja isegi popkultuuri tegelased. (et) |
