|
so:text
|
Kui Mihkel oli alles üheksane, algas meie kodus päev vahel ka sellega, et Mitsu püüdis mind märjaks pritsida, mulle hambapastat ninna toppida, loopis mind patjadega või... Nüüd kaob ta vähestel vabadel õhtutel jalgrattaga rändama. Tal on seejuures nii tähtis nägu, nagu istuks kosmoselaeva rooli. Vahel ma isegi igatsen taga Mitsut, kes viitsis minu ja Pillega jännata. Kümnes sünnipäev paiskas mu venna minust äkki tohutusse ja kättesaamatusse kaugusse. Sama tunne võis olla keskaegsel astronoomil, kes avastab, et mitte Päike ei tiirle ümber Maa, vaid hoopis Maa ümber Päikese. Varem keerles mu vend ümber minu ja Pille, olgugi üpris kiuslikul moel. Nüüd tiirleb ta oma jalgrattaga kusagil lõpmatuse teises otsas... (et) |
