|
so:text
|
Külas oli nimelt valitsenud sajanditepikkune põdraluust esemete valmistamise traditsioon, kuigi ainult vähestel seda oskust veel järel oli. Või õieti mitte kellelgi, sest oskus oli ununenud, aga õpetaja oli selle vanadest eeskujudest välja urgitsenud ja huvi pärast õpetanud seda ka mõnele õpilasele, nii et praktiliselt osati. Kogu harrastus oli üks nendest õpetaja järeleandmistest Lapi ainulaadsusele, sest ta märkas, et põdrasarv istus tundrapoisil käes paremini kui puu või raud, mida seminaris soovitati. Mõned siiski ütlesid hiljem, et see oli täiesti vale arvestus: lapi poistes ei tohtinud õhutada rahvusliku romantika ebapraktilist sädet, vaid neile tuli õpetada oskusi samuti kui teistele, teha neid teistesarnaseks. Igal juhul mõned neist õppisidki lõpuks luust ehete tegemise selgeks, teatud mõttes oma esiisade oskuse, mille mõned esiisad olid vahepeal küll unustanud, kuid mille õpetaja lastele siis nagu tagasi andis. (et) |
