|
so:text
|
Jah, milline tantsija - tol õhtul, kui nad tulid Trinidadist mesinädalaid veetmast ja glacis'l ilma muusikata tantsisid. Kui ema tantsis, polnud muusikat tarviski. Nad jäid seisma ja ema painutas ennast üle härra Masoni käsivarre tagasi, ikka allapoole, kuni ta mustad juuksed puudutasid põrandakive - üha madalamale, madalamale. Siis välkkiirelt jälle üles, naeru saatel. Ema puhul tundus see nii lihtne — nagu saaks sellega igaüks hakkama, ja härra Mason suudles teda — pikalt. Minagi olin sel ajal seal, aga nad olid mind unustanud, ja varsti ei mõelnud ka mina enam neile. (et) |
