|
so:text
|
Jajah, see on kirgas ja ootusärev hetk... Kes tuleb koputama mu garderoobi uksele, kelle nägu seab end mind teispoolt peeglit piidleva mingitud targutaja ja minu vahele?... Ehk Juhus, mu sõber ja isand, suvatseb ka seekord saata mu juurde oma virvarri kuningriigi suurvaimud. Ega mul muud usku enam polegi kui temasse - ja iseendasse. Eeskätt temasse, kes alatihti, kui olen põhja vajumas, kui päästekoer minust kinni haarab ning nagu takukoonalt raputades ja iga kord kihvaga kriimustades välja õngitseb... Usun temasse sedapalju, et kui meeleheide peale tuleb, ei oota ma teps mitte lõppu, vaid hoopiski seiklust, tillukest argist imet kui sädelevat lüli päevade katkematus kees. (et) |
