|
so:text
|
Vahest soovite kuulda muinasjuttu, mida üks vana muinasjutuvestja mulle kord rääkis, kui istusin Aleksandria linnamüüri ääres ja ootasin karavani, mille lastiks olid mulle kuuluvad kaubad? Ma ei ole alati nii vaene olnud nagu praegu. Vanaeit oli kaltsudes ja teda ümbritses terve kuhi pampusid, mis ta oli enda ümber kogunud, otsekui selleks et sooja hoida. Pooleldi varjas ta nägu must loor, aga peenekoeline kortsuvõrk silmade ümber lubas aimata aastate kirju ka kehal. Ta kõnetas mind käheda häälega ja oma nooruslikus lihtsameelsuses arvasin ma algul, et ta kerjab minult almust. Ma ei aimanud siis veel, et tema oli see, kellele kuulusid aarded, et tema oli see, kellel oli midagi anda. Ta jahvatas ühetoonilisel häälel ja mida kauem ta jahvatas, seda rohkem lasin ma end kaasa tõmmata, ta just nagu imes mind oma hambutusse suhu ja jahvatas mind seal, õrnalt ja ettevaatlikult, aga kaua ja väsimatult, nii et lõpuks olin vastupanust, eelarvamustest ja kõigest kõrvalisest paljaks kooritud, muutudes justkui uuesti lapseks, ja ma olin üks suur kõrv. Tema kähe ühetooniline hääl kudus mu ümber kangast, mis eraldas mind maailmast, ja mu silme ette astusid uued maailmad. Ta hoidis mind oma lummuses tunde, või oli see terve aasta, ning ma unustasin aja ja ruumi ning karavani, mida olin passima tulnud. Tal oli palju lugusid ja need haakusid üksteisesse märkamatute üleminekutega. Ta oli neid kindlasti lugematuid kordi jutustanud ja samal ajal tundus ometi, et neid loodi just nüüd, nagu oleks üks lugu sündinud teisest oma sisemise loogika järgi. (et) |
