|
so:text
|
Taeva pale oli kollakashall ja kole. Otsekui vaataks Suur Nälg ise kaame näoga üle kuumuses kõrbeva maa. Põud oli pea kevadest saadik, nii et hilisem külvaja seemne juba tuhakarva tolmu pidi heitma, silmad endal taevarannas kinni. Kas ei kerki siis ometi päästev pilveserv Lõuna-Eesti vihmanäljaste kuplite kohale? Puud metsas avasid oma pungateravikud nagu tillukesed imestavad suud: kuhu jääb vihm. Veel jätkus sügava juurega puudele läinud talve napivõitu lume niiskust, mulla pealmistes kihtides aga, kus pidi võrsuma järgmise talve leib, võimutses halastamatu päike, kollane ähmane silm põuavines. (et) |
