|
so:text
|
See oli see vana pensionile jäänud õpetajapaar. Päevad otsa kõndisid nad mööda teid ja kõnetasid iga vastutulijat. Eriti Sopanen ise oli pärast seda, kui koolitöö tema jaoks lõppes, kähku, mõne nädalaga mälu kaotanud. Ta pidas iga vastutulijat endiseks õpilaseks, päris laste ja käekäigu järele, kutsus koju kohvi või morssi jooma. Igasugused huligaanid kasutasid seda ära, sõid ja jõid ja varastasid pudi-padi, mis kummutilt näppu juhtus. Naine ei mäletanud palju rohkem, seisis vahel köögis ja küsis vihikute ja sokikanna kokkuvõtmise kohta. Varasuvel, kui Lauri ja Anja olid mõlemad koolimajas vaatamas käinud, kuidas värvimine edeneb, olid vanainimesed sisse tunginud ja solvunult uusi õpetajaid silmitsenud, nägemata neis iseendid aastakümneid tagasi Või olid näinud liigagi hästi. Aga nad olid kenasti lahkunud, kui Lauri oli läinud neid pisut saatma ja vaatama, et nad ikka kindlasti vanadekodusse jõuavad, kus nad oleksid pidanud täie õigusega muretuid vanaduspäevi veetma. (et) |
