|
so:text
|
Suuril silmil, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas ahven viis korgi otsesoodu põhja poole, latikas lükkas lapiti, särg üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri säinaid saada ja aeg-ajalt angerjaid. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli rohelise konna lemmikkoht. Jõgi on palju muutunud. Ta on armetuks veenireks süvendatud. Seal, kus enne vohas luhahein, on nüüd põtrade paradiisi pajupadrik. Vesiroose enam pole. Kala on vähemaks jäänud, vähid päris välja surnud. Kaugemalt kalamehed seda enam õigeks õngeveeks ei pea. Aga isa käis ikka. (et) |
