|
so:text
|
Peamiselt oli see muidugi leib, suured pruunid, tihti kõvasti kõrbenud leivakannikad, millega soosaarele barakkidesse mindi. Seal kahekordsete naride äärel istudes hammustati siis samuti nagu lõuna ajal kraavikaldal tugevat soolast leiba veel soolasema heeringaga ja joodi peale jõest ammutatud pruunikat vett. Mõnikord oli see kõhutäis niivõrd soolarikas, et ühest toobist veest selle lahustamiseks ei jätkunud, aga kui Väike-Karla juhtus seda nimetama, õpetas kurtmist kuulnud asjatundja: (et) |
