|
so:text
|
Iga kord, kui ma vanaisa Heinari peale mõtlen, meenub sügis siin Saavutuses: kummaline aastaaegade ebatäpsus, otsekui oleksid Uus Maailm ja vana Soome pidanud omavahel kurnamislahingut. Nartsisside väsinud kuldkroonid veel püsti, kui lupiinide aeg oli juba tulekul. Kolletanud pitskardinad pööningutrepi akna ees, vahtrate ja surmaputke ülevoolav tulipunane ning kaskede alistuvad, kõdunevad lehed, tuul, mis siin oli leebem kui mujal, varjudesse tõmbunud porss ja pulmapihlaka taguse keldri sammalkatuse parandustööd, mis kunagi valmis ei saanud. (et) |
