|
so:text
|
Ei, mina olin otsustanud tulla ja jääda. Küll õpin kõnelema nende keelt ja küpsetama karaskit, hoidma elus viili juuretist, ja ma ei lasknud tujul langeda, kuigi sain kohe aru, et ma polnud sugugi olnud valmis Helmi saelõikena sirgjooneliseks, järeleandmatuks ja vimmakaks soomlase olemuseks, mis näris ja lõikas tükikesi õnne ihust, kus iganes Helmi ringi taarus, tsinksalvi lehk kaenlaalustes, kohmerdas laudanurgal, nurises ja vaevas kentsakate nimedega lehmade nisasid ja udaraid, nii et veri lendas. (et) |
