|
so:text
|
Pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle Kirjandusmuuseumisse rahvaluule osakonda. Meil oli tore, sõbralik väike kollektiiv. Kui mu mees läks Tallinnasse, jäin lastega Tartusse ning töötasin oma kollektiivis edasi. Seal teati ju väga hästi, kes olen mina ja kes on minu mees, täpselt samuti suhtusid ka minu abikaasa töökaaslased temasse endiselt hästi ja toetasid tema minekut, lootuses, et ta saab seal ehk Eesti ühiskonna heaks midagi ära teha. Sellepärast ma võib-olla panin natukene pahaks, et hiljem moraalse poliitilise šantaaži õhkkonnas ei võtnud keegi sõna. Hiljem kuulsin, et siiski üritati, kuid ajalehed ei võtnud nende kirjutisi vastu või nõudsid suuri rahasummasid. (et) |
