|
so:text
|
Millisena sa metsa kujutad? küsiti, ja mina joonistasin tiheda, madala ja pimeda kuusemetsa, kuuseräga, mille all ei kasvanud ainsatki rohuliblet, turbapruuni räga, mille all tuli küürutades, peaaegu roomates liikuda, kui tahtsid edasi saada. Ühtegi valgusekiirt ei pääsenud sinna kunagi, aga ka kottpime ei olnud seal eales, unustuse- ja rahupime, vaid ikka immitses sealt määndunud roostepruuni, mis nagu painaja rõhus su kehale. Ma ei tea, miks mul oli raske teistsugust metsa ette kujutada. Võib-olla olin ma kunagi lapsena sellisesse eksinud. Ma ei mäleta, mis tuli joonistada ülejäänud kastidesse. Igaüks neist tähistas midagi — tööd, abielu ja midagi veel, aga mets tähendas surma. Selline on su surm, öeldi, jä samal hetkel sain ma aru, et olen surnud, et ekslen juba loendamatuid aastaid selles padrikus, luupainaja kõri ümber, ja et ei ole ei pimedust ega valgust. (et) |
