|
so:text
|
Charles kuhjas paberid kokku, tõusis uuesti püsti; Camilla seisis tema kõrval ja seekord ulatas ka tema mulle käe. Kõrvuti seistes olid nad väga sarnased, mitte niivõrd näojoonte kui käitumisviisi ja oleku poolest, samalaadsed liigutused, mis nende vahel põrkusid ja peegeldusid, nii et ühe silmapilgutus näis mõni hetk hiljem kajavat vastu teise silmalau tuksatuses. Nende silmad olid ühtmoodi hallid, targad ja rahulikud. Tüdruk oli minu arust väga ilus, rahutukstegeval, peaaegu keskaegsel moel, mis jääb pealiskaudsele vaatlejale märkamatuks. (et) |
