|
so:text
|
Ma olin rabatud, mäletan seda hästi, rabatud ja pisut heitunud meile pakutava hommikusöögi suurejoonelisusest. Seal oli tee, suures hõbedases teekeedunõus, samuti kohv, ja kuumuti peal olid tulikuumad munaroa- ja peekonivaagen ning veel kalavaagen peale nende. Samuti väike kurn keedetud mune erilises kuumust hoidvas anumas ja puder hõbekastrulis. Teisel serveerimislaual oli sinki ja suur käntsakas külma peekonit. Seal oli veel plaadikooke ja röstleiba ning hulganisti mitmesuguseid keedise-, marmelaadi- ja meepotte, kuna ühes servas seisid kuhjaga täis puuviljavaagnad. Minu meelest oli võõrastav, et Maxim, kes Itaalias ja Prantsusmaal ringi rännates oli söönud hommikuti vaid croissant'i ja puuvilju ning joonud tassi kohvi, võib kodus valida säärast hommikusööki, millest oleks jätkunud tosinale inimesele, ja seda ilmselt päevast päeva, aastast aastasse, nägemata selles midagi naeruväärset, pidamata seda raiskamiseks. (et) |
