|
so:text
|
Meie keha puudulikkuse juures on küllalt kahe augu ummistamisest, et helide maailma meie eest lukku panna, ja veel kahe luugikese sulgemisest, et saabuks öö. Kui kolmele neist nii lähestikku asetsevaist avadest, mida peopesagi vaevata kinni katab, suruda mingi tropp, siis on olend, kelle elu ripub ära ühestainsast hingetõmbest, omadega läbi. Ta kohmakas kest, mida tuleb pesta, täita, kolde juures või surnud looma villaku all soojendada, õhtul magama panna nagu last või nõtra vanakest, on pantvangiks kogu looduse käes, eriti aga inimühiskonna käes tema enese vastu. (et) |
